Strolghino salaami

Kunagi polnud külmikuid ega tipptehnoloogiat ning heade vorstide ja sinkide valmistamine polnud sugugi lihtne. Kui liha oli hakitud, võis nii mõndagi viltu minna. Aastaajad võisid olla liiga kuumad, liiga kuivad või liiga niisked. Mõnikord võis kuude töö puhta ebaõnne tõttu luhta minna.

Seepärast tapeti sigu talvel, kui külm liha kaitses, ja seejärel palvetasid kõik Jumala poole, et kõik hästi läheks, sest selle sea kasvatamine oli nõudnud ohvreid nii raha kui ka raske töö näol. Mõned otsustasid teha salaamit ja sinki, teised, kes elasid sobivates linnakestes, olid valmis rohkem riskima ning valisid Culatello valmistamise. Ülejääkidest tehti Strolghino't (kummaline sõna väärtusliku seakintsu kohta). Nimi räägib palju hirmudest ja ebakindlusest töö ees, mis sõltub siiani aastaaegade ja saatuse tujudest. Pole sugugi juhus, et itaalia keeles tähendab arhailine tegusõna „strologare” äraarvamist, ennustamist, tähtede ja ennete lugemist, nagu teeb ennustaja. Strolghino, tagasihoidlik lihatoode, sest seda valmistatakse Culatello küljest ära lõigatud tükkidest, on väike ohvriand saatusele.

Liha, mis erinevalt teistest vorstidest ja sinkidest on taine, hakitakse ja maitsestatakse, topitakse seejärel pehmesse soolkesta ning lastakse suhteliselt lühikest aega laagerduda.

Selle maitse on kerge ja õrn. Proovi seda koduse leivaga ja kui soovid kõrvale juustu pakkuda, vali eksimatult äratuntav Parmigiano Reggiano.